Seeriad
TAEVAS. MAA. VESI. KOLM ELEMENTI, KOLM PIIRI – VÕI PIIRIDETA RUUMI?
See maaliseeria on mõtisklus nähtava ja nähtamatu, muutliku ja püsiva üle. Taevas – alati kohal, kuid kättesaamatu. Maa – meie lähtekoht, kindel ja tajutav. Vesi – vahendaja, peegeldaja, ühendaja, mis kustutab piire ja seob kõik üheks.
Abstraktsete pindade taga peitub küsimus: kus lõpeb üks ja algab teine? Kas piir on seal, kus me seda näha tahame, või on ta alati nihkes, udu ja valguse varjus? Need maalid ei anna vastuseid. Nad avavad ruumi, kus võib küsida, kahelda, vaadata ja tunda – ja võib-olla hetkeks tajuda, et kõik kolm on vaid ühe suurema terviku erinevad näod.
Horisont ei ole koht, kuhu jõuame, vaid mõte, mis meid kannab.
PÕLLUSERVA KÕRRELISED
„Varjatud vägi“ kutsub meid kummarduma rohujuure tasandile – sinna, kus kõrreliste kõverikud ja ravimtaimede lehed hoiavad endas põlist tarkust ja habrast ilu.
See maaliseeria on austusavaldus taimedele, kelle nimed sageli ununevad, kuid kelle jõud on saatnud inimesi põlvest põlve. Metsikud taimed, mis tuules lainetavad, loovad korraga nii peene mustri kui ka vaikse väe – looduse oma keele, mida püüame mõista.
Kunstnikuna vaatan taimi kui elavaid olendeid, kelle kohalolu on sama tähtis kui nende välimus. Aeglustuda, kuulata ja märgata, siin on peidus rohkem kui esmapilgul näeme.
Lõuendile püütud metsik ilu meenutab, et meie ümber hingab maailm, mis elab oma rütmis – rütmis, mida inimene ei loo, vaid võib vaid vaikselt tunnistada.
TROOPIKA
Troopika see on lopsakus, vabadus ja igavene uuenemine. See on paik, kus värvid hingavad, valgus tantsib ja loodus räägib värvide keeles. Lopsakas roheline ei ole siin ainult roheline – see on tunne, aimdus, heli.
Taimede rütmiline voogamine, värvilised lehed, mis keerlevad õhus kui troopilised liblikad. Siin tantsib valgus värvidega ja iga pintslitõmme toob nähtavale eksootilise maailma, kus iga hetk sünnib midagi uut.
Elujõuline, kirgas ja piiritu, sumedate vihmade ja päikese lõputu, külluslik maailm. See on koht, kus põimuvad metsik ilu ja vaikne jõud.
VALGUSE HORISONDID
Horisont – see hägune joon – kutsuv ja hoomamatu, kui lubadus uuele valguse koidule. Kauged kumad ja hajuvad helgused sulavad kokku igavikulises voolamises, kus valgus loob ja kustutab maastikke korraga.
Kõik on ühtaegu lõputult kaugel ja siinsamas, valguse sosinad viivad pilgu rändama
seal, kus maailm ei lõpe, vaid muutub.
Värvide sulamises ja kujundite hägususes jutustab see seeria kohtumisest, mis toimub meis igaühes – seal, kus mõtted ja tunded, unistused ja reaalsus leiavad ühise pinna.
